Ei ole vara. Ideaalne oleks alustada sünnihetkest. Õpivad ju lapsed emakeelt mahkmeeast alates ning kakskeelsetes perekondades räägib laps mõlemat keelt vabalt.

Võõrkeelte õpetamine varajases lapseeas on üks osa lapse varajase arendamise süsteemist. Luban endale siinjuures viidata arst Glenn Domanile, kes tuli järeldusele, et inimese aju areneb füüsiliselt ainult kuni kuue aasta vanuseni, kusjuures kõige kiirem on areng esimesel kolmel eluaastal. Selles vanuses on õppimisvõime erakordselt kõrge. Väikelaps on võimeline omandama nii palju keeli, kui vanemad on võimelised talle pakkuma. Hilisemas elueas ei ole keeli enam nii kerge õppida.

Üldiselt on teada, et inimese intellekti tase (IQ) formeerub kuuendaks eluaastaks (just siis, kui lopeb aju kasv). Seepärast on väga tähtis anda lapsele võimalus igakülgseks arenguks sünnimomendist alates.

Ei, ei ole vaja. See ainult segab, laps lakkab kuulamast ingliskeelset kõnet ning keskendub tõlkele. Kuigi ma mõningaid sõnu tõlgin, ei tee ma seda mitte niivõrd laste, kuivõrd emade jaoks.

On küll, selles ongi kogu asja mõte. Emad võtavad tunnist aktiivselt osa. Me teeme kõike koos – ema, laps ja õpetaja. Koos emaga on laps targem, tugevam ja julgem kui üksi. Põhiline on aga see, et lapsel ei teki senitundmatus olukorras stressi. Väga olulist rolli mängivad õdus keskkond, tuttavad esemed ja mänguasjad. Laps kohaneb kiiresti ning tuleb järgmistesse tundidesse rõõmuga.

Ei maksa oodata, et laps hakkab käigult inglise keeles rääkima. Kuid see ei tähenda ka, et ta mitte millestki aru ei saaks. Last ei tohi kontrollida nii, et ta sellest aru saab: “Ütle, kuidas on inglise keeles ”õun”? ”. Sellised eksamid lastele reeglina ei meeldi. Nad hakkavad ise tasapisi kodus ingliskeelseid laulukesi laulma, siis aga nukkude ja mänguautodega mängima, kasutades ingliskeelseid sõnu. Peamiseks tulemuseks on positiivse suhtumise ja keele vastu huvi kujunemine.